Kuidas Päikesekalda peremehest sai talisupleja…
Päikesekalda talu kõrval voolab aeglases rütmis Soodla jõgi, mis oma puhta ja kristallselge veega lausa kutsub enda rüppe…
Kuigi Soodla jõe vesi on suhteliselt jahe ja temperatuur suvelgi nii 15-16 kraadi ümber, suudab ta siiski üllatada… Näiteks piisab mõnest järjestikusest palavast suvepäevast ja vesi on ootamatult mõnusalt 18 kraadi. Rekordiks oleme aga mõõtnud 2019 a suvel lausa 24 kraadi…
Jahedast veest hoolimata on aga supelda siin mõnus – kõva liivapõhi ja sügavust ujumiskohas kuskil vööni…
Ühel mõnusal augustikuu õhtul (aasta oli 2017) mõtlesin, et peaks hakkama end harjutama iga päev jões karastama ja võtsin eesmärgiks käia iga hommikul ja õhtul ujumas, hoolimata ilmast – ikka 10m allavoolu 4-5 tõmmet ja pärast ülesvoolu nii 50( kui vool kiire)… Alguses oli ikka suht tüütu, eriti kui taevast sadas vihma ja Eestimaa suvel see ju mitte just kõige soojem pole…
Aga mees sõnast – härjal sarvest ja üsna pea sain aru, et see imelik harrastus, millega ma järjepidevalt tegelema hakkasin, mulle täitsa meeldib.
Septembrikuus, umbes 1 kuu hiljem avastasin ootamatult, et isegi kui vee temperatuur on langemas juba 13 ligi, pole sellest miskit – külmatunne tekib küll vees varem, aga 10 m allavoolu ja samapalju ülesvoolu kannatab ujuda ja rohkemgi veel. Veest välja tulles oli nii soe tunne, et võisin vabalt jalutada veel mitmeid minuteid , hoolimata sellest, et õues hommikul vaid 8 kraadi oli…
Lisaks hakkasin ka harvem vees käima, st mitte iga päev vaid 1-2 päeval nädalas (st supluskordi tuli kokku 2-4 – kui maale sattusin, siis ka vees käisin. St ikka hommikul ja õhtul)
Oktoobrikuus hakkas vesi juba jahedamaks minema (alla 10 kraadi) ning hakkasin lühemaid ringe tegema (nii 5 m allavoolu). Võtsin eesmärgiks et olen vees nii kaua, kui tekivad lihasvärinad, mis on keha loomuilik reaktsioon külmale, mille eesmärgiks on tekitada lisasoojust. Alguses need värinad häirisid, aga hiljem sain aru, et kui nendest üle saada, siis võib vees olemise kestust suurendada tavapärase paari minuti asemel lausa kümnete minutiteni. Keha jahtub lihtsalt rohkem maha ning pärast sooja saamiseks on vaja lisatemperatuuri. Kuna Päikeskaldal siis sauna veel polnud, sai soojendatud end toas küdeva puupliidi ees…
Novembrikuu läks samamoodi, temperatuurid muidugi langesid, vesi 5 kraadi ja väljas umbes samapalju, sageli ka hommikul kerged miinused õhus.
Üritasin ikka iga nädal vähemalt üks päev vette saada, ja ikka käisin nii õhtul kui ka hommikul.
Jube mõnus tunne on ikka veest välja ronida ja käterätikuga end kuivaks hõõruda, kui keha aurab ja väljas karge õhk.
Detsember hakkas üllatama juba krõbedamate miinuskraadidega (ning kohati tuli ka paadisillalt vette minnes kalda servalt jääd eemale lükata- vesi 3 kraadi ja õhk ikka juba miinuses). Avastasin, et kui väljas on kuskil miinus 5 ja alla selle, siis peab käterätikuga üsna usin olema kuivatamisel, sest hoolimata sisemisest soojusest, mida keha annab, kippusid varbad külmetama hakkama, ja väga kaua väljas mõnutada ei saa enam… Ka jäi paar korda ukselink majja tagasiminemisel korraks käe külge kinni… aga see andis märku, et tali on väljas…
Ja niimoodi see taliujumine siis jätkuski kogu talve, sest jõgi oma kiire vooluga jääd endal pikalt peal olla ei lasknud, tegeleda tuli rohkem lume rookimisega majast kuni jõeni ja jõekaldasse tekkinud jääserva eemalelükkamisega…
See oli ka esimene talv, kui ma ei mäletanud, et ma kordagi oleks olnud nohus või köhas… 🙂
Kevade tulekul muutus jõevesi üha soojemaks ning suplused üha pikemaks ja niimoodi see läks, nüüd juba 3 aastat möödas ja võin öelda küll, et mitte miski vägi ei pane mind sellest harrastust loobuma…
Pigem vastupidi – tahaks luua Soodla taliujujate seltsi ning hakata vähemalt kord nädalas seltskonnaga koos vees käima. Mis nüüd viga, saun on olemas ja veest tulles saab end kiirelt soojaks